esimene uurimispäev

Selgub, et toast saan helistada ainult registratuuri. Sealt saab helistada ka majast välja, aga samas undava generaatori kõrval on suhtlemine vaevaline. Juhuslikul helistab Thiri, lepime midagi kokku. Aadressi räägib ta retseptsioonineiule, kes kogu paberi täis kirjutab. Kas neil tõesti majanumbreid ei ole? Siis saan helistada ühele Triinu kontaktile ja vaikselt on kuulda, et keegi midagi räägib. Lepime kokku kohtumise hilisõhtuks.
Nii see ei lähe. Lasen ennast sõidutada Inya instituuti. Takso teeb kaks tiiru ümber maja ja selgitab tänavalkõndijate seas tehtud küsitluse abil välja, et tegemist on õige majaga. Astun välja ja jään nõutuks. Tohutu räämas kortermaja, vaiadel. Läheb veidi aega enne kui märkan maja all treppi. Trepist saab sisse, sees on koridor koera ja lukustatud võredega. Kui olen juba otsustanud, et see on vale maja, on neljandal korrusel instituudi silt. Ukse avab kohmetu noormees, kes lubab mul ennast tunda nagu kodus. Teha küll seal palju pole. Lappan väikese raamatukogu raamatuid. Internet on kiire. Saan teada, millises putkas maja lähedal telefonikaarte müüakse, ja luban tagasi tulla, kui Francois kodus on.
Telefoniputkast saan kaardi, mille abil neiu saadab mõned sõnumid ja telefoni installeeritakse muuhulgas kindlasti ka mingi kogus valitsuse nuhkvara. Igatahes olen ma nüüd Myanmari telefoninumbri uhke omanik.
Jalutan Pansodani galeriisse, sest sinna on ju mööda üht suurt tänavat ainult kaks kilomeetrit. Loivamisest hoolimata tunnen kohale jõudes tilka mööda selga nirisemas. Väljas on ebamõistlikud 31 kraadi sooja. Pildid on toredad. Saan neis rahulikult ringi sobrada ja üleni tolmuseks. Võib-olla tulen kunagi pärastpoole tagasi. Eesti juurtega omanikku ei paista.
Tagasi hotelli. Üks eile laekunud telefoninumber on väljalülitatud, teine kinni. Kolmas vastab ja palub saata küsimused meiliga. Tal on hirmus kiire, kokku on aega saada 22sel. Panen loo teele. Ülikooli telefonil ei vasta keegi. Ju on juba õhtu.
Vahepeal on endisest poliitvangist kontakt jõudnud Yangoni ja koopereerunud omal algatusel sellega, kellega mul juba õhtul kokkusaamine kavas. Mõistlik, et nad niimoodi puntrasse kogunevad.
C.L-l lõpeb tööpäev varem, seega kohtume õllekas kolm tundi enne esialgu kokkulepitud aega. Millalgi saabub ka M.Z oma kihlatuga. Kohe maha istudes teeb ettepaneku, et enne enda täisjoomist tuleb rääkida sellest, mis mul vaja on. Õllejoomine moslemi ja budistiga. Üritus lõpeb tund enne südaööd. Juttu jätkub, õllede loendamine läheb segi. Õnneks on need pikkades peenikestes klaasides. See on veel rohkem akadeemilise puhkuse moodi. Mulle lubatakse välja ajada veel igasugu tegelasi. Maksta ei õnnestu, kuigi ilmselt oli see stipendiumi sisse arvestatud.
Väga parempoolne riik. Sõidetakse paremal, rool on paremal ja kodakondsus on etniline kategooria.