Helistan hakatuseks
kahele kontaktile, keda eile kätte ei saanud. Täna on mõlemad olemas ja väga lahked.
Kohtun Seaniga, kes
erinevalt Inya instituudist töötab moodsas klaasseinaga majas. Käime lõunal,
saan portsu materjali.
Tagasi hotelli sõitmiseks moodustavad taksojuhid tänavanurgale komitee, hoiavad mitmekesi kinni hotelli visiitkaardist, seletavad ja vehivad kätega. Kõige intelligentsema näoga tüüp nimetab Itaaliat ja seega jagab asja, sest Itaalia saatkond on hotellist ümber nurga. Paraku pole ta taksojuht, vaid lihtsalt mööduv teadmamees. Kohalikel on kombeks igat asja seitse korda üle rääkida ja siis unustavad nad pool ära ja teise poole ajavad segamini. Pisike töömälu.
Thiriga kohtume tuletõrjemaja ees. Viimase moguli haua asemel läheme tema õe majja, kus süüakse ja oodatakse taksot. Kuigi ma pole näljane, pean sööma, sest ma ei saa ju üksi õhtul sööma minna. Viimane väide jääb mulle veidi arusaamatuks. Suhtlen esimest korda inimesega, kes siiralt usub valitsuse propagandat. See, et valitsus pole tema meelest usaldusväärne, ei tekita ta peas mingit konflikti. Sest, noh, valitsus on väga vaene. Maal, mis kubiseb maavaradest. Ma ei hakka midagi ütlema, teen mentaalseid märkmeid. Uurimistöö kontaktide leidmiseks on tal oma metoodika. No ma ei tea, aga vaevalt see otseselt ka kellelegi kahju teeb. Loodetavasti ei kavatse ta mind terve ülejäänud aja kantseldada.
Läheb pimedaks ja hakkab mürinal sadama. Kui takso kohale jõuab, loksub tänaval juba üle labajala vesi. Äravoolud on kilekotte täis. Õnneks elan ma neljandal korrusel. Hotellis on tunne, nagu lööks keegi maja kohal hiiglaslikke potikaasi kokku. Elekter ja internet käivad kordamööda ära.
Kuna telefon on kotis sügamise käigus omal algatusel helistanud mitmetele birma vanameestele, panen peale kindlama ekraaniluku.
Tagasi hotelli sõitmiseks moodustavad taksojuhid tänavanurgale komitee, hoiavad mitmekesi kinni hotelli visiitkaardist, seletavad ja vehivad kätega. Kõige intelligentsema näoga tüüp nimetab Itaaliat ja seega jagab asja, sest Itaalia saatkond on hotellist ümber nurga. Paraku pole ta taksojuht, vaid lihtsalt mööduv teadmamees. Kohalikel on kombeks igat asja seitse korda üle rääkida ja siis unustavad nad pool ära ja teise poole ajavad segamini. Pisike töömälu.
Thiriga kohtume tuletõrjemaja ees. Viimase moguli haua asemel läheme tema õe majja, kus süüakse ja oodatakse taksot. Kuigi ma pole näljane, pean sööma, sest ma ei saa ju üksi õhtul sööma minna. Viimane väide jääb mulle veidi arusaamatuks. Suhtlen esimest korda inimesega, kes siiralt usub valitsuse propagandat. See, et valitsus pole tema meelest usaldusväärne, ei tekita ta peas mingit konflikti. Sest, noh, valitsus on väga vaene. Maal, mis kubiseb maavaradest. Ma ei hakka midagi ütlema, teen mentaalseid märkmeid. Uurimistöö kontaktide leidmiseks on tal oma metoodika. No ma ei tea, aga vaevalt see otseselt ka kellelegi kahju teeb. Loodetavasti ei kavatse ta mind terve ülejäänud aja kantseldada.
Läheb pimedaks ja hakkab mürinal sadama. Kui takso kohale jõuab, loksub tänaval juba üle labajala vesi. Äravoolud on kilekotte täis. Õnneks elan ma neljandal korrusel. Hotellis on tunne, nagu lööks keegi maja kohal hiiglaslikke potikaasi kokku. Elekter ja internet käivad kordamööda ära.
Kuna telefon on kotis sügamise käigus omal algatusel helistanud mitmetele birma vanameestele, panen peale kindlama ekraaniluku.
Kommentaarid
Lisa kommentaar