Kella kuuest läheb telgis palavaks, kui päike on tiiru ümber laheservas oleva mäe ära teinud. Ajal, mil ta teispool mäge oli, oli päris jahe. Linnud laulavad täiest kõrist.
Tee kõrvalfjordi kulgeb mereäärt pidi, sest vahel on mägi nagu sein. Esimese hooga jõuan tupikusse, turnin tupiku kõrvalt üles ja avastan, et siin on veel inimesi käinud. Naudin vaadet ja päeva, kajakas kaljunuki otsas teeb sama. Võililled on lahti läinud. Edasi kulgeb astumine mõnda aega ludinal, kui seda kividel turnimist saab ludinaks nimetada. Siis on kitsaskoht. Ees kivide vahel vahutavad lained, kõrval kaljusein. Ootan mõõna ja loen peatüki raamatut. Kiiret ju pole. Kui tundub, et vesi on veidi taandunud, koorin püksid ära, pakendan koti veekindlalt ja ründan vette. Jõuan nurgapealse kivini ja põrkan tagasi. Nurga taga on vesi kohati rinnuni. Riided jälle selga ja proovin seina mööda üles ronida. Poole pealt keeran alla tagasi. Liiga ohtlik. Vesi on veel taandunud. Jälle püksid ära, plätud jalga, kotile vihmakeep peale. Kivini sujub libedalt. Nurga taga on vett vähem, aga ikka liiga palju. Kügelen kivil, tudeerin laineid. Koreograafia on keeruline. Lained originaalitsevad. Viimaks tundub, et kui on käinud kaks kõvemat kõmakat, siis niheleb vesi veidi aega niisama ja seejärel tuleb üks keskmise suurusega sahmakas. Varitsen hetke ja hüppan sisse. Keskmise suurusega sahmakas suudab mul jooksu pealt tagumiku märjaks teha, aga pääsen plagama. Edasi kahe kalju vahelt, kus ennist vesi rabeles, saab täitsa kuiva jalaga läbi. Oleks veel veidi oodanud, oleks adrenaliini ilmselt vähem kulunud, aga mul oli mulje, et mõõn on kell kaks. Tegelikult on vist nelja ajal. Jõgede ületamine on lihtsam.
Väga kaugel paistab hädaabimajake, milles juures saab telkida. Peletan pardid kividelt minema.
Tänane päev oli mõeldud olema lühike, ekskursiooniga kannukujulise kivimürakani. Nüüd on meres sahmimisele nii palju aega kulunud, et kannuni peab kiirustama. Või minema homme täislastis (aga äkki ei saa läbi). Või jätma minemata. Homme on raja osas kaks valikut, kas piki mereäärt ja kivimürakast mööda, kus võib tekkida sama jama merevee tasemega, või üle ületamatuna tunduva mäeseina. Alguses oli plaan minna üle mäe, aga seda nüüd nähes ma pole enam väga optimistlik. Seega on lisaks vaatamisväärsusele tegelikult vaja ka selgitada, milline on seal maastik. Muidugi, kui maastik on hea, siis võiks parem telgis raamatut lugeda. Aga kelleltki pole küsida.
Esimest korda pärast Ísafjörðurit eemaldan pika aluspesu. Saapad on ka lõpuks ära kuivanud.
Lahes on vinge uus maja, selle juures jõe forseerimise koht. Sedapuhku pole mul kaasas plätusid ja tallad loevad üle kõik valusad libedad kivid. Luikede peletamine on pealekauba. Ilmatu pikk soine maastik lahe teise serva. Poolel teel kannuni langeb kalju rõhtsalt merre. Meri sisaldab hulga vetikatest libedaid kive. Plätudega läheks läbi, sest meri on vaikne, aga ma ei tea, mis kell ta, sinder, jälle tõusma hakkab ja olen alles poolel teel neeme tippu. Otsustan, et minu kuulsusrikas merereis lõppes siin, pean pikniku ja loen ürituse lõppenuks. Vaatan lihtsalt kivide ja vetikate mustreid ja sinavat merd. Võimalik, et mind motiveerib telgis ootav raamat. Kivimürakaid on juba nähtud ka. Ja kuumaveeaugu juurest on teiselt poolt sinna päevamatka jagu maad.
Liustiku kohalt koguneb pilvi, tõuseb külm tuul. Õhtusöögi ajaks liustiku kohal taas selgineb, aga kogu muu taevas on pilvi täis.
Väga kaugel paistab hädaabimajake, milles juures saab telkida. Peletan pardid kividelt minema.
Tänane päev oli mõeldud olema lühike, ekskursiooniga kannukujulise kivimürakani. Nüüd on meres sahmimisele nii palju aega kulunud, et kannuni peab kiirustama. Või minema homme täislastis (aga äkki ei saa läbi). Või jätma minemata. Homme on raja osas kaks valikut, kas piki mereäärt ja kivimürakast mööda, kus võib tekkida sama jama merevee tasemega, või üle ületamatuna tunduva mäeseina. Alguses oli plaan minna üle mäe, aga seda nüüd nähes ma pole enam väga optimistlik. Seega on lisaks vaatamisväärsusele tegelikult vaja ka selgitada, milline on seal maastik. Muidugi, kui maastik on hea, siis võiks parem telgis raamatut lugeda. Aga kelleltki pole küsida.
Esimest korda pärast Ísafjörðurit eemaldan pika aluspesu. Saapad on ka lõpuks ära kuivanud.
Lahes on vinge uus maja, selle juures jõe forseerimise koht. Sedapuhku pole mul kaasas plätusid ja tallad loevad üle kõik valusad libedad kivid. Luikede peletamine on pealekauba. Ilmatu pikk soine maastik lahe teise serva. Poolel teel kannuni langeb kalju rõhtsalt merre. Meri sisaldab hulga vetikatest libedaid kive. Plätudega läheks läbi, sest meri on vaikne, aga ma ei tea, mis kell ta, sinder, jälle tõusma hakkab ja olen alles poolel teel neeme tippu. Otsustan, et minu kuulsusrikas merereis lõppes siin, pean pikniku ja loen ürituse lõppenuks. Vaatan lihtsalt kivide ja vetikate mustreid ja sinavat merd. Võimalik, et mind motiveerib telgis ootav raamat. Kivimürakaid on juba nähtud ka. Ja kuumaveeaugu juurest on teiselt poolt sinna päevamatka jagu maad.
Liustiku kohalt koguneb pilvi, tõuseb külm tuul. Õhtusöögi ajaks liustiku kohal taas selgineb, aga kogu muu taevas on pilvi täis.
Lisa kommentaar