Täna hakatakse kütma juba kella viiest.
Poolsaare keskel toodetakse pilvi ja puhutakse neid ranniku suunas, aga sihtpunkti kohal särab sinine taevas. Selline süsteem mulle sobib. Juba tuttavast kohast üle jõe ja läbi lirtsuva tasandiku mäeseina suunas. Peaks olema kõige kõrgem kuru Hornstrandiril, 393 meetrit. Tõus aga polegi eriti hull, rada siksakitab ega ole kuigi järsk. Pilved jõuavad igale poole kohale, vahelduva hooga tibutab, tuul on tugev ja näidatakse vikerkaart. Kusagil on kogu aeg päikeselaike. Kurul on lumi ja sealt on alla tulnud kaks inimest.
Teisel pool paistab Þaralátursfjörðurisse suunduv jõgi, mis on laiali mööda kogu orgu laotatud. Riietun suvitajaks, püksisääred ära, plätud jalga. Kohe hakkab pladistamine pihta. Pisemad nired ja suuremad veeharud. Mõnes kohas on põhi pehme ja plätud kipuvad mutta kinni jääma. Vesi on hirmus külm, nagu pistaks varbad sügavkülma. Liustik, kust see vesi tuleb, paistab ka kohe kätte. Õnneks tuleb päike välja, et mu külmunud varbaid soojendada. Näen kabjajälgi ja keegi on käinud paljajalu.
Nüüd veel üle lameda mäe ja juba paistabki bassein. Sellepärast ju siia tuldud saigi. Maju on mitmeid, tõeline tsivilisatsiooni kants.
Üle välja sammudes ründavad tiirud hulgakaupa. Õnneks taipan kapuutsi pähe panna, sest mõni neist kannatab ilmselgelt kõhulahtisuse all. Kuidas kohalikud siin elavad või mis värk on? Ühe maja juures askeldab inimene ja sean sammud sinna. Telkimisplats on tuldud suunas ja tõesti, saab ka majas magada. Aga ainult ühe öö, siis tuleb suur grupp. Seda korratakse mitu korda. Neetud massiturism, kõik ilusa see suudab ära rikkuda. Öömaja kättenäitamisega on mingi tõrge, kas ma saan natuke oodata. Pakun, et ootan sealsamas kõrval olevas basseinis, millega naine meelsasti päri on. Võibolla ma haisen.
Seega saab duši alla. Ulbin soojas auravas vees kuni vannikortsude tekkimiseni, teen tutvust basseiniservale maanduvate tiirude ja linavästrikuga. Pea kohal Islandi lipp, ühel pool jäine ookean, teisel liustik. Möödasõitva atv juht vehib pea kohal käega, niiet kohalikel on lindudega sama jama. Toast tuleb kamp kooliõpetajaid, kellega maja jagan.
Öömajani kulgen matkakepp kõrgel pea kohal. Linnud ründavad kõige kõrgemat punkti. Jan Mayenilt omandatud tarkus.
Õpetajad näitavad mulle mu toa kätte ja on väga sõbralikud. Saan kahe nariga toa täitsa üksi. Õpsid kisavad ja naeravad üle kogu elamise. Keedan köögis on tavalist matkatoitu ja nad käivad kordamööda mu teekonna järgi pärimas. Ainult üks püüab inglise keelt rääkida. Siis hakkavad nad salatit tegema ja liha praadima, mille lõhn ajab hulluks. Üks pakub mulle pärast šokolaadi, taipamata, et ma võtaks pigem grill-liha. A hädaga käib šokolaad kah. Saan suure jupi raamatut loetud. Õpetajad joovad õlut ja hakkavad laulma.
Teisel pool paistab Þaralátursfjörðurisse suunduv jõgi, mis on laiali mööda kogu orgu laotatud. Riietun suvitajaks, püksisääred ära, plätud jalga. Kohe hakkab pladistamine pihta. Pisemad nired ja suuremad veeharud. Mõnes kohas on põhi pehme ja plätud kipuvad mutta kinni jääma. Vesi on hirmus külm, nagu pistaks varbad sügavkülma. Liustik, kust see vesi tuleb, paistab ka kohe kätte. Õnneks tuleb päike välja, et mu külmunud varbaid soojendada. Näen kabjajälgi ja keegi on käinud paljajalu.
Nüüd veel üle lameda mäe ja juba paistabki bassein. Sellepärast ju siia tuldud saigi. Maju on mitmeid, tõeline tsivilisatsiooni kants.
Üle välja sammudes ründavad tiirud hulgakaupa. Õnneks taipan kapuutsi pähe panna, sest mõni neist kannatab ilmselgelt kõhulahtisuse all. Kuidas kohalikud siin elavad või mis värk on? Ühe maja juures askeldab inimene ja sean sammud sinna. Telkimisplats on tuldud suunas ja tõesti, saab ka majas magada. Aga ainult ühe öö, siis tuleb suur grupp. Seda korratakse mitu korda. Neetud massiturism, kõik ilusa see suudab ära rikkuda. Öömaja kättenäitamisega on mingi tõrge, kas ma saan natuke oodata. Pakun, et ootan sealsamas kõrval olevas basseinis, millega naine meelsasti päri on. Võibolla ma haisen.
Seega saab duši alla. Ulbin soojas auravas vees kuni vannikortsude tekkimiseni, teen tutvust basseiniservale maanduvate tiirude ja linavästrikuga. Pea kohal Islandi lipp, ühel pool jäine ookean, teisel liustik. Möödasõitva atv juht vehib pea kohal käega, niiet kohalikel on lindudega sama jama. Toast tuleb kamp kooliõpetajaid, kellega maja jagan.
Öömajani kulgen matkakepp kõrgel pea kohal. Linnud ründavad kõige kõrgemat punkti. Jan Mayenilt omandatud tarkus.
Õpetajad näitavad mulle mu toa kätte ja on väga sõbralikud. Saan kahe nariga toa täitsa üksi. Õpsid kisavad ja naeravad üle kogu elamise. Keedan köögis on tavalist matkatoitu ja nad käivad kordamööda mu teekonna järgi pärimas. Ainult üks püüab inglise keelt rääkida. Siis hakkavad nad salatit tegema ja liha praadima, mille lõhn ajab hulluks. Üks pakub mulle pärast šokolaadi, taipamata, et ma võtaks pigem grill-liha. A hädaga käib šokolaad kah. Saan suure jupi raamatut loetud. Õpetajad joovad õlut ja hakkavad laulma.
Lisa kommentaar