Püüan enne õpetajate ärkamist hommikusöögiga ühele poole saada.
Üks siiski ilmub lagedale ja arvab, et võiksin nende toitu süüa. Tomatit ja leiba ja nii. Nad ei taha ju seda koju tagasi viia. Ma ei näe isegi vaeva, et algatuseks viisakalt keelduda. Muidu katsun ikka viisakas olla, aga matkates lülitub sisse mingi selline ellujäämisstrateegia - rottida niipalju kui võimalik. Islandi keeles ei oska ma ka piisavalt adekvaatselt väljendada mõtet "oh, mis te nüüd" jne. Saan seega pudru kõrvale võileiba ja tomatit ja kurki ja lõunaks võileiva kaasa teha. Lisaks lõikab lahke inimene mulle lahti kaks apelsini ja õuna. Lubab veel ülejäägid mulle kuhugi hoiustada, mis kõlab umbes nagu tihastele akna taha pekipanek.
Panen telgi üles ja kolin sinna. Telkimisplats paistab olema ainus koht, kus tiirud inimeste viibimist taluvad.
Liustik tundub kaugel, miska lähen longin mere ääres. Seal on alati midagi huvitavat, teokarpe, mustriga kive, ajupuitu ja muud, mida meri on toonud. Pealegi peaks siin olema hülgeid. Hülged on iga kell huvitavamad kui liustik, mis teeb jalad märjaks ja mida ma natuke kardan.
Rannal on vanad paadid. Paadivaremed. Siin sadamas käis üle-eelmisel nädalal Arktika.
Lõhnab mere ja lillede järele, linnud, kajakakoloonia arutab mingit asja. Poolsaare tipu lähedal on hülgekari-nimeline koht. Hülged teavad seda ja vedelevad kividel. Istun maha vaatega hüljestele ja liustikule. Nii näen ju mõlemad ära. Hülged sügavad kaenlaalust ja kõrvatagust, norskavad ja aevastavad. Ühe kivi juures tekib hülgekätš. Pean maha pidusöögi võileiva, tomati ja banaaniga. Päikese käes löövad hülged helendama.
Esiti kavatsengi sealt tagasi minna, ent siis saab uudishimu võitu ja lähen vaatan, kui hästi siitpoolt kannukujuline kivi paistab. Paistab täitsa kenasti ja ka igasugu muid asju paistab. Tagasiteel üle mäe kaotan raja käest ja laskun alla püstloodis seina mööda.
Hulbin basseinis, vaatan liustikku, tiire, päikest ja pilvi. Pesen salaja pesu. Seda basseinimajas tegelikult teha ei tohi. A mul on kõik sokid mustad ja siin on sooja vett.
Laheneb mõistatus, kuidas saavad mõlemad mälukaardid olla täis. Fotomasin on igaks juhuks kõik pildid salvestanud kahele kaardile. Ei tohi talle enam niipalju kätte anda.
Panen telgi üles ja kolin sinna. Telkimisplats paistab olema ainus koht, kus tiirud inimeste viibimist taluvad.
Liustik tundub kaugel, miska lähen longin mere ääres. Seal on alati midagi huvitavat, teokarpe, mustriga kive, ajupuitu ja muud, mida meri on toonud. Pealegi peaks siin olema hülgeid. Hülged on iga kell huvitavamad kui liustik, mis teeb jalad märjaks ja mida ma natuke kardan.
Rannal on vanad paadid. Paadivaremed. Siin sadamas käis üle-eelmisel nädalal Arktika.
Lõhnab mere ja lillede järele, linnud, kajakakoloonia arutab mingit asja. Poolsaare tipu lähedal on hülgekari-nimeline koht. Hülged teavad seda ja vedelevad kividel. Istun maha vaatega hüljestele ja liustikule. Nii näen ju mõlemad ära. Hülged sügavad kaenlaalust ja kõrvatagust, norskavad ja aevastavad. Ühe kivi juures tekib hülgekätš. Pean maha pidusöögi võileiva, tomati ja banaaniga. Päikese käes löövad hülged helendama.
Esiti kavatsengi sealt tagasi minna, ent siis saab uudishimu võitu ja lähen vaatan, kui hästi siitpoolt kannukujuline kivi paistab. Paistab täitsa kenasti ja ka igasugu muid asju paistab. Tagasiteel üle mäe kaotan raja käest ja laskun alla püstloodis seina mööda.
Hulbin basseinis, vaatan liustikku, tiire, päikest ja pilvi. Pesen salaja pesu. Seda basseinimajas tegelikult teha ei tohi. A mul on kõik sokid mustad ja siin on sooja vett.
Laheneb mõistatus, kuidas saavad mõlemad mälukaardid olla täis. Fotomasin on igaks juhuks kõik pildid salvestanud kahele kaardile. Ei tohi talle enam niipalju kätte anda.
Lisa kommentaar