Kedagi ei ilmunudki minu tuppa. Hommikusöögil on üllatavalt palju toitu. Üks moos on sipelgate hulgas eriti populaarne.
Aljezuri
oleks 12 kilomeetrit, aga kas selle jupi pärast siis tasub voodist
välja tulla. Pikendus mööda rannikurada lisab kuus kilomeetrit.
Algus on ilus. Liivane rada läbi kilomeetreid kestva düünide floora nagu hiiglasliku aia. Saab palju täiendust lillekollektsiooni. Lisaks seal niisama olemisele lilled ka lõhnavad. Peale selle liblikad, teelt pagevad sisalikud ja oht sipelgaradadele astuda. Rannikul on meeldiv pilvevine, sisemaa suunas paistavad kõrvetavad päikesekiired. Lõpuks mereni jõudes istun vaadet vaatama ja õuna sööma. See on kõige raskem toit mu pagasis. Edasi pakutakse veel hunnituid vaated kaljudele siit- ja sealtpoolt, enne kui algab kolm kilomeetrit asfalti ja teist sama palju majade vahel. Jube. Pilvevine on kadunud. Plaan oli liikuda varjust varjuni, aga see plaan ei arvestanud asjaoluga, et puud pole saadaval. Vähene tuul tuleb kuumast föönist. Ilmneb veesilm, mille ääres britid oma kontrollimatuid koeri jooksutavad.
Leian puudesalu. Männid hiiglama pikkade okastega. Mets raksub ümberringi nagu põleks. Pool kolm tuul pöördub ja tugevneb, puhudes nüüd merelt ja olles mitu kraadi jahedam. Meeldiv.
Liigun jupikaupa edasi, niisutan lombis pead.
Enne Aljezuri on 10. sajandi kiviehitis. Kas siis oli samasugune vaade üles linnale, sama maastik ja sama palavus?
Jälle hostel, seekord on toas veel keegi. Dušš, õlu, pood. Poes on tohutus koguses süüa. Ostan vist liiga palju.
Olles tükk aega eelmist raamatut venitanud, alustan uuega. Thoreau, Walking. Olen leidnud oma alter ego.
Algus on ilus. Liivane rada läbi kilomeetreid kestva düünide floora nagu hiiglasliku aia. Saab palju täiendust lillekollektsiooni. Lisaks seal niisama olemisele lilled ka lõhnavad. Peale selle liblikad, teelt pagevad sisalikud ja oht sipelgaradadele astuda. Rannikul on meeldiv pilvevine, sisemaa suunas paistavad kõrvetavad päikesekiired. Lõpuks mereni jõudes istun vaadet vaatama ja õuna sööma. See on kõige raskem toit mu pagasis. Edasi pakutakse veel hunnituid vaated kaljudele siit- ja sealtpoolt, enne kui algab kolm kilomeetrit asfalti ja teist sama palju majade vahel. Jube. Pilvevine on kadunud. Plaan oli liikuda varjust varjuni, aga see plaan ei arvestanud asjaoluga, et puud pole saadaval. Vähene tuul tuleb kuumast föönist. Ilmneb veesilm, mille ääres britid oma kontrollimatuid koeri jooksutavad.
Leian puudesalu. Männid hiiglama pikkade okastega. Mets raksub ümberringi nagu põleks. Pool kolm tuul pöördub ja tugevneb, puhudes nüüd merelt ja olles mitu kraadi jahedam. Meeldiv.
Liigun jupikaupa edasi, niisutan lombis pead.
Enne Aljezuri on 10. sajandi kiviehitis. Kas siis oli samasugune vaade üles linnale, sama maastik ja sama palavus?
Jälle hostel, seekord on toas veel keegi. Dušš, õlu, pood. Poes on tohutus koguses süüa. Ostan vist liiga palju.
Olles tükk aega eelmist raamatut venitanud, alustan uuega. Thoreau, Walking. Olen leidnud oma alter ego.
Lisa kommentaar